Minu Itaalia #1: Casual lõuna, or is it?

10/09/2014

Kohutavalt klishee, aga tõenäolised oleme kõik vähemalt korra elus kuulnud väljendit, "räägivad/ karjuvad nagu itaalia pere". Ma ei tea, mina küll olin. Aegajalt veel vanaema kasutas seda, isegi filmides olen tähele pannud. Ja ometigi ma ei mõelnud kunagi sellele, mid see siis tegelikult tähedama peaks. Et sul on suur pere? Lärmakas? Elavad koos? Midaiganes, nagunii alusetu klishee.

Noh. Et anda head esmamuljet minu esimesest päris Itaalia kogemusest tuleb muidugi alustada minu esimese täiesti tavalise lõunasöögiga koduseinte vahel. Koos minuga oli lauas veel 5 inimest. Okei. Ma täpselt enam ei mäletagi mida me sõime, aga vist elu lõpuni on meeles kuidas see oli. 

Olen harjunud kodus sööma enamasti üksi, maksimaalselt 2-3kesi, lisaks aga suurele lauaseltskonnale olid tol hetkel veel enamik mulle võõrad ka. Kirsiks tordi peal, ma polnud tol hetkel isegi veel itaalia keelt õppima hakanud, seega kõik kokku liites on olukord, kus ma olen suures lauas inimestega keda ma väga hästi veel ei tundud ja kellest aru ka ei saanud. 

Nii. Ja nüüd kujutage olukorda. Kõik räägivad nagunii kõigiga korraga ja jube valjusti, lisaks aga lajatab järsku majaperemees rusikaga lauale ja käratab et kõik vait jääks (isegi minu olematukeeleoskus sai sellest aru). Ilmselgelt keegi tegelikult vait ei jäänud, hoopis neli pari käsi hakkasid korraga veelgi  demonstartiivsemalt vehkima ja ma olen absoluutselt kindel et naabrid kaks korrust allpooltki said muretult kaasa elada.

Tolleks hetkeks olin ma vist kuski 5 minutit kahviltäie pastaga otsustusvõimetult ringi hoverdanud, peas keerlemas küsimused: kas ma olen sattunud keset kodusõda, ahmaeisaamidagiaru, appi appi appi palun ärge karjuge ja ka sisemine võitlus etiketi ja nälja vahel. 

Dilemma lahendas avastus, et valju häälega karjumine ei takista kedagi edukalt pastat hävitamast. Ehk peaks isegi ütlema et ciabatta kadus laualt kohe agressiivsemalt kui muidu. Hingasin siis vaikselt oma taldrikutäie sisse, ja btw, ikkkka olin viimane. How? It's an italian style superpower?

Minu tollase hetke kõige intensiivsem lõuna lõppes kui kõik nagu üks mees lauast tõusid, peremees astus sõnatult uksest välja, majaproua kadus kööki ja ülejäänud küllastunud liikmed teleka ette sohvale vajusid. Akward... ?

Kui ma hiljem küsisin, et miks kõik  nii hirmsasti tülitsesid, sain ma väga tühja pilgu osaliseks. Karjumine? Ah,isa tahtis teada mis kell jalkamäng on õhtul.
...

Forever pokerface.



You Might Also Like

1 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE