4/16/2015

Blogidel on omad reeglid. Kuidas kirjutada, millest kirjutada, kui tihti postitada, milliseid pilte kasutada. Aga ütleme, et  ma ei taha kirjutada regulaarselt ja teemadel mis on kommuuni poolt heaks kiidetud.

Ütleme, et ma näiteks lihtsalt tahaksin vinguda natukene kui jamasti kõik on. On blogi ja avalik ruum selleks siis sobiv koht? Ma olen sellele nii palju mõelnud. Äkki peaks alustama nullist, tegema uue blogi. Jääma anonüümseks. Kirjutama sellest millest just  tahan ja siis kui tahan. Kõik need mõtted keerlevad peas ja otsaga jõuan ikka tagasi sinna kust alustas Momoaar. Siia samasse blogisse. Sest see olen ju mina. Ja just siin peaks olema kõik mis teeb minust minu. AH kui filosoofiliselt ma kõlan. Peaaegu targalt.

Kirjutamine on alati olnud see, mille kaudu välja elada negatiivsus ja frustratsioon. Seega mingi loogika läbi peaks selline postitus justkui positiivset energiat tagasi tooma. Eks näe.

Ma olen alati teadnud mis ma tahan. Nautinud sõpru, nautinud üksindust. Hobisid, kooli ja tööd. Kuidas siis nii, et nüüd kui kõike on varasemast veel rohkem on justkui tunne, et olen rohkem kadunud kui kunagi varem.

Kuidas on võimalik ennast üldse ära kaotada? Ma isegi ei tea täpselt millal see juhtus, aga äkki viimase aasta jooksul. Terve aasta. Morbiidne. Aga kui lohutust ei paku enam sõbrad ega üksindus, ei raamatud ja filmid mis varasemalt lihtsalt kunagi pole alt vedanud, peab olukorra ümber nimetama tõsiseks. Justkui süda poleks enam sinuga. ... You're following?

Maailma kõige suurem haigus. Hullem kui ükski haigus mida meditsiiniõpikust võib leida. Haigus mis paneb iseenast seestpoolt ära sööma ja endale arusaamatagi kokku kuivama. Oh kui dramaatiline. Kogu iroonia peitub aga selles, et juba üle 2 aasta on mul õnne olnud enda kõrval kõndimas näha maailma parimat inimest. Kes ütleb et sa oled ilus ja kallis ja parim just nii nagu sa oled.

Ja ometi olen just selles mullis liikudes jõudnud punkti kust ma enam ei saa aru, mis on see mida mina tahan ENDA jaoks, ja mis on see mida mina tahan TEMA jaoks. Natuke ajab itsitama. On ikka probleem. On töö, on kool, on kodu ja sõbrad ja ka teine pool kes on nii kallis et ise ka ei usu.

Ja ometi on võimatu seda kõike nautida kui ma ei tea, kus ma endaga seisan. Kas ma tahan veel samu asju mida 2 aastat tagasi? Ei. Kas need on muutunud minu  enda pärast või olen neid alateadlikult kohandanud Tema jaoks? Oh kui keeruliseks kisub see lihtne asi. Inimene arenebki ja kasvab ju iga kogemusega. Aga kuidas tundma õppida seda uut Mina, kes on lihtsalt tulnud ja üle võtnud kõik vana ja tuntu ja asendanud selle uue ja võõraga.

Ma arvan, et ma konkreetselt võiksingi kirjutama ja sisemist monoloogi pidama jääda. Aga samas tundub nagu siin kohal oleks mõistlik siiski lõpetada.

Ja tegelikult on ikka häid asju ka. Näiteks see vinguvfilosoofiline monster-kirjutis on juba minu sisemist pinget vähendanud. Vähemalt üks vana ja tuttav väljund mis mind alt ei vea.

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE