Blogimise head ja vead ehk kõik mis torust tuleb

4/20/2015

Kui Momoaar startis, lugesin hoolega igasuguseid "reegleid" uutele blogijatele. Blogimine on eriti popiks ajaviiteks muutunud ja iga nurga peal on näha uut blogihakatist. Ikka tahaks silma paista ja meelde jääda. Natuke vara oleks nagu vanameistri kombel hakata rääkima, mis vigu mina olen teinud, sest lets face it, ega ma väga kuhugile jõudnud ju pole. Mida ma olen aga märganud on, et ma olen kõvasti enesekindlamaks muutunud.

Ja see avaldub just minu kirjutamise stiilis. Põhiasi oli alati "leida oma nish ja stiil". Ja muidugi need tulevadki kogemusega. Kuidas leida oma stiili enne proovimata. Ma tean, et ma proovisin hoolega sõnastust sättida ja teha stiili ja sisu igati ligitõmbavaks. Igast uitmõttest poleks võibolla tark kirjutada? Kindlasti see pole halb, aga see lõi mulle endale kuidagi seinad ette ja natuke ebarealistlikud ootused. Kiiresti kadus ära see kirjutamise vabadus. Jätsin kõrvale teemad, mis tundusid rumalad või liiga "suvalised", ja tänu sellele kaotasingi blogi hästi kiiresti oma mõtte.

Jaaa suutsin teemaga jälle eksistentsiaalse kriisi juurde jõuda. Huvitav.

Igaljuhul. Teisi blogisid on ka huvitav lugeda. Näiteks ohoo! see on lahe, tahan ka selline olla. Või just vastupidi, näen teisi millest suure ringiga mööda tahaks kõndida. Seega nüüd olengi otsustanud, et lihtsalt kinda kirjutan mis torust tuleb, ei üritagi siin midagi sildistama hakata.

Seega hetkel toimibki Momoaar  praegu rohkem terapeutilise eneseväljendus-vahendina kui meelelahutusena suurtele massidele. Seega. Sorry, not sorry.  Nüüd on mul minimärkmik, pastakas ja bloggeri appiga tablet igal pool kaasa. Ise kohe huviga ootan mis nüüd juhtuma hakkab.

Ja mida ma näen, pärast järjekordse mõtterea väljaütlemist on jälle kohe eriti kerge on olla. Success!


You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE