Miks tööpakkujad nii tillid on?

4/17/2015

Pärast mitmekordset põrumist ma ei kavatsegi väita, et ma olen nüüd tagasi, aga vähemalt üks postitus veel tuleb. Lugesin vanu mustandeid mis on iidamast-aadamast poolikuks jäänud. Viimane selline oli teemal kuidas mulle tundus, et vist hakkan rütmi kätte saama, et enam pole nii raske kirjutada.

Naersin selle peale.

Naiivne pool aastat noorem minakene. Täpselt nii kaua ongi möödas hetkest kui Momo oma viimastest tegemistest kirjutas. Täna lugesin huviga enamus oma vanu postitusi läbi. Ma ei tea kas seda julgeb kõva häälega tunnistada? Mõned päris head postitused olen ikka kirjutanud. Noo piinlik vaikus piinlikuks vaikuseks, elusees ei usu, et ma ainus olen kes enda ajusünnitisi loeb. Ja naerab.

Sellest päris viimasest korrast pole nüüd nii kaua möödas, aga see verbaalne kõhulahtisus aitas siiski midagi liikuma saada. Ma ei tea, mitu korda ma seda juba öelnud olen, aga kirjutamine is my thing. (see lause pole väitmaks, et ma olen suurepärane kirjutaja, ooei, lihtsalt see on see mis minust pinged välja viib). Momoaari lehed pole ainus koht kuhu klaviatuuriklõbina saatel asju kirja panna. Aga kõik kanalid on justkui kinni keeratud olnud. Tahaks nagu kirjutada, aga null. Kui ikka endas sisemist sära pole, siis vaevalt seda ka väljaspoole jätkub.

Üritan nüüd neid kinniroostetanud kraane avama hakata.
Näiteks üheks suureks tagasilöögiks on olnud üks kolmekordselt neetud imeline tööpakkumine. Jaanuari lõpus lugesin. Oii vana, see on täpselt minule ju! Hoolega kohendasin CV igale nõudele vastavaks ja pikalt genereerisin ideaalset kaaskirja. Lasin igal targal silmapaaril enda ümber üle lugeda ja vigade parandust teha. Nii saatsin ära. 3 päeva hiljem kutsuti vestlusele. Kõige ametlikum vestlus, kus ma kunagi käinud olen.

Lahkusin ootusärevalt, rind positiivsetest tunnetest pakitsemas. Ja jäin ootama. Ja ootasin. Ja ootasin. Peaaegu 3 nädalat. Lubatud ühe asemel. Aga kutsuti järgmisele vestlusele. Oh kui õnnelik ma olin. Helistasin/ kirjutasin kõigile varasematele tööandjatele, vaja oli ju soovituskirju. Sain kõigilt.
Kontorist lubati veel saata ankeet, mis siis kindlasti tuleks enne vestlust ära täitta. Ootasin seda ka. No ja ei tule. Siis 2 päeva enne helistasin, äkki on minu viga et kätte pole saanud. Ah ei, ma olin unustatud/ vahele jäänud ... Esimene punane tulukene. 

Sain kätte ja möödus teine voor.Peaaegu tund aega oli intensiivset ja sisukat vestlust. Pärast lahkasin igat vestluse osa kõigiga kes ette jäid ja süda tuksus silmis. Pole kunagi varem ühtegi tööd nii väga tahtnud. Kui mingi osa jääb vajakka siis isiklik entusiasm ja soov seda teha peaks ju ometigi tasa tegema..?

No ja siis ma ootasin. Seekord ei hakanud enne 2 nädalat pabistamagi. Aga möödus kolm. Ja veel peale. Seesmised kõrvad rääkisid veel et kõik on okei, keegi ei tea veel miskit. Aga 4. nädalal helistasin. Lubati tagasi helistada. Kujutlege üllatust kui kuulsin väljendeid "Oh, kas teile polegi helistatud" ja "Olete vist unustatud" Jaahah. Tuli kõne? Muidugi mitte.

Selleks hetkeks olin juba üsna leppinud negatiivse vastusega, mis aga karvad turri ajas oli pigem fakt, et keegi ei suutnud lihtsalt lõpliku vastust öelda. Asi on põhimõttes. Kirjutasin siis püramiidi tipule, jättes seekord tavakanalid vahele. Üsna krõbe kiri tuli igal juhul. Sellele juba järgnes kõne. Sain ma midagi teada? Aga otseloomulikult mitte. Äkki nädala pärast. Või kahe. (Projekti alguseni oli 20 päeva).

Nädal hiljem helistasin. Nope. Still nothing. Ehk homme selgub. Kaktus püksi teile.
Ma ei saa aru, kuidas üks Eesti ja välismaa mastaabis suur ja korralik asutus saab olla lihtsalt nii kohutava teenindusstandartiga. Hello, RUDE!

Oh, jälle sunnin siin end peatuma. Ma isegi ei kujuta ette, et keegi viitsiks neid meeleheitel heietusi iseendaga lugeda, aga siinkohal on tegu pigem terapeutilise harjutusega enda taasavastamiseks, seega Sorry, not sorry!

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE