Minu Itaalia #2: Personal Space

4/26/2015

Vaatamata tühjusele Momoaaris pole Momo siiski käed rüpes istunud. Äkki võiks nüüd olla hea aeg võtta ette uus peatükk Minu Itaalias, nimelt üks olulisemaid ja samas ka kõige iseenesestmõistetavamaid asju. Nimelt isiklik ruum. Mull sinu ümber kuhu ei tulda. Oh minu estonian sensibilities. 

On ainult 2 lihtsat reeglit.

Reegel nr 1: isiklikku ruumi ei ole
Reegel nr 2: mine tagasi reegel nr 1 juurde

Ausalt. Ma olen keskmisel tasemel touchy-feely. Käesurumised, kallid, õlapats. Kõik on super. Seda arvasin mina...

Noh, esimesed kohtumised on alati natukene awkwardid, vahet väga pole kus sa oled. Aga kui näiteks mina tutvusin oma teise poole sõpradega, siis nagu alati ilmselgelt naeratad ja lehvitad ja sirutad käe, ainult et seda koheselt kahetseda kui käsi crushiti innuka embuse ja kolmekorde põsemusi vahele. Õnneks keegi vist mu klaasistunud silmadega kalanägu tähele ei pannud. Ma ei tea, ma lihtsalt ei ole harjunud embuste ja musidega. Sõbrannat võin ju kallistada ja oma kodulooma musitada, aga täiesti võõraid...

Ja see pole ve kõige hullem! Väikeste kohtade, värk, liigud tänaval, iga teine auto laseb signaali, igast aknast keegi karjub midagi, möödaminejad patsutavad ja lehvitavad. Punktist A punkti B jõudmine võtab ikka päris palju aega, sest ega keegi ju ei ütle, et ou ma tahaks nüüd edasi minna. Sellist asja, et appi,bussis on keegi keda ma tunnen, kähku klapid pähe ja keera selg, sellist asja pole ma veel märganud.

Olukord mille üle ma siiamaani naeran. Ma ei mäleta kust me tulime, aga õhtu ja pime juba, ja sõitsime koju. Just enne maja vehkis siis keegi ja tõmbasime autoga kõrvale. Juhuse tahtel olin mina kõrvalistmel. Lasin siis akna alla ja sisimas rõõmustasin, ahaa, ma isegi tean neid! Suure kisaga tulid lähemale  lähemale ja lähemale, kõht juba vastu lahtist akent... 

Vaasin siis ebalevalt juhi poole, et mis see etiket siis ette näeb. Silmanurgast näen midagi liigub mu kõrval. 2cm kaugusel mu ninast on teine nina. 

Üheaegselt juhtus mitu asja. Võpatasin  like never before, tagurdasin, häälitsesin ja lihtsalt vehkisin kätega. Päris kähku nägin teise silmist et big mistake, abort mission. Mul on nii hea meel et ma veel vastu lõugu tüübile kogema ei andnud.

Süda kurgus kuulsin siis kuidas kõik naerust plahvatasid. MIDA, mis just juhtus? Sõber siin tahtis sulle Ciao öelda aka PÕSEMUSI. Türsk maasikas ja muud marjad. Personal space, hellooo?! Kuidas ma peaks aimama et su esimene reaktsioon on aknast mulle sülle hüpata.

Ah, ja neid kordi on miljoneid ja miljoneid olnud. Ma lihtsalt ei tule selle peale, et baarist hommikul kohvi ostes esimese asjana letile viskuda ja musitama asuda. Alati tuleb see paratamatu viibega ja kalanäoga. Ja üleüldse, kohutavalt raske on reflektiivselt mitte taganeda kui naabrinaine sind põhimõtteliselt terve kehaga puudutab, et oma kassidest rääkida.

Aga see on okei. Ma olen lihtsalt nii ilmselgelt mitte siit pärit, et kohati on tunne, et ma võiks mida iganes teha ja kohalikud ainult noogutaksid ja naerataksid mõistvalt.

You Might Also Like

3 comments

  1. Sinu postitused on nii naljakad!! Mul on hea meel, et su blogi leidsin :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii armas ja hea kuulda, aitäh Sulle ^^

      Kustuta

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE