Blogimine: Hopes VS Reality

5/03/2015

Buonasera a tutti. Viimane hullumeelne nädalake on mind inspireerinud kirjutama tänasel teemal, nimelt blogi kirjutamise ootustest ja tegelikkusest.

Tegelikult see kehtib vist igasuguse kirjutamise kohta. Nimelt oli mul mingi hetk silme ees pilt rahulikust ja kõrvuni naeratavast profesionaalsest kirjutajast, kes päikesepaistes linnulaulu saatel perfektseid kirjatükke valmis vorbib ja kohvi rüüpab. Täiesti stressivabalt.

Proovisin ka. Läksin parkki, veel jõe äärde ja päikse kätte. Enam inpireerivamat kohta lihtsalt ei anna leida. Päris puidust pingikesed ja puha. Kirjutasin siis eepose? Pff. Mis välja tuli.

  • Pargipingil pole wifit. Kuidas ma peaks sünonüümisõnastikku saama või õigekirja googeldada?
  • Kuramuse ebamugav on põlve otsas kirjutada
  • päike peegeldab ekraanilt võiiimatult palju
Ühesõnaga, mingist inspiratsioonist polnud juttugi. Ainult tühi kõht ja kange tagumik. Väga pettumust valmistav.

Katsetus number 2: Kohting ise-endaga mõnusas kohvikus. Peoplewatching ja kõik see jama.
  • Kohvikus on wifi, jäin Buzzfeedi kassifeedi 30 minutiks ja naersin enda ette kui pooletoobine
  • Kohutav lärm on, enda mõtteid ka ei kuule. Kuidas neid siis kirja panna?
  • Jõin kohvi liiga kiiresti ära. Kas peaks uue tellima? Vetsu tahaks minna. Kes mu asju valvab? Võtan kaasa.
  • Kurat. Laud võeti ära
Ja need on minu inspirastioonileidmise ponnistused. in a nutshell.

Koduteel aga on buss täis. Üritan ellu jääda seal inimmassi vahel. Ja järsku tuleb idee. See idee. 10 minutit kulub pastaka ja märkmiku kotist  välja urkkamisele. Jõuan kaks lauset vastu akent värisedes kirjutada. Sõidan peaaegu peatusest mööda. Kükitan tühjas peatuses poolenisti pingipeal ja kriblan põlve otsas, et mõte kaotsi ei läheks.

Tavaline.

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE