Stage 1 - Adapteerumine

10/05/2015

Tahaksin jätkata sealt, kus eelmine postitus lõppes. Aga. In a nutshell. Olen nüüd juba üle kuu aja elanud Milanos. Tegelik protsess oli siiski natukene keerulisem kui üks telefonikõne. Vahepeal juba matsin uuesti kõik lootused ja needsin kõikki maapõhja. Aga lõpuks, pärast korduvaid kõnesid,vestluseid, kontorite vahelt jooksmist ja segadust, siin ma olen.

Kohanemine on hästi huvitav olnud. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma esimesel õhtul istusin tühjal voodil, lahtipakkimata kohver jalge ees ja mõtlesin, et täitsa lõpp. Ma ei taha siin olla. Ma olengi reaalselt ainuke, kes keelt ei räägi, ma olen newbie igas mõttes, mis ma teen siin??? 

Ma ei oska üldse ennast iseloomustada. Mõnes mõttes olen ma loomult hästi vaikne. The Observer - see olen mina. Ma vaatlen eemalt, jälgin hoolega ja mõttes naudin siiralt kogu ümber toimuvat, aga seltskonnas leian harva vajadust suud pruukida, ehk ma ei oskagi... Väiksemas seltskonnas on jälle hoopis teine asi, tuttava kaaslasega võingi pläkutama jääda.

Siis on aga näiteks tööatmosfäär. Tööalaselt võingi inimestega rääkima jääda, nautides sellest iga hetke. Ja siis tulen koju ja tahan lihtsalt üksi olla. Mõnikord tekitab see ka natuke pingeid. Tihti kukub see välja negatiivsete toonidega, nagu ma väldiks seltskonda, tekitades küsimusi, mis tal viga on? See aga tegi mind hästi kurvaks, tahtsin kohe tiineka kombel nuutsuda, et keegi ei mõista mind.

Sellest esimesest õhtust saati on väga palju muutunud. Olen leppinud teistega ja teised on leppinud minuga. Olen leppinud asjaoluga, et paljudele meeldib iga õhtu pärast tööd väljas käia lõdvestumas. On lepitud asjaoluga, et ma eelistan kodus lõdvestuda. Iga natukese aja tagant käime koos ja lööme klaase kokku. Tunnen balanssi ja kodutunnet.

Naersin südamest kui nädala lõpus üks kollegidest mokaotsast mainis, et tead, sa oled palju kergemini adapteerunud kui keegi arvas, complimenti.

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE