Kuidas ja kust leida uut kodulooma?

1/26/2016

Kõik, kes mind tunnevad, teavad kui palju ma loomi armastan. Minu meelest peaks kõigil lastel (peredes siis) kasvades loom olema. Kindlasti sirguks palju suurem osa inimesi südamlikumaks kui kasvades on kõrval keegi soe ja karvane, kelle saad kaissu võtta ja muret kurta.

Igal juhul ma olen pikemat aega mõelnud, et Akira, mu must siidine ja väga isane kiisubeebi, tahaks sõpra. Samuti olen päris pikalt poole silmaga merisigu vaadanud, aga kunagi pole nagu otsest "vajadust" tundnud endale uus lemmik võtta. Kuu aega tagasi sattusin kuskil kellegi merisea pildi peale ja SOLD! Ma vajan. Kohe nüüd ja praegu.

Alustuseks, ma ei teadnud põrsastest mitte midagi. Kunagi mul oli jänes, aga sellega asi piirdus. Mul pole ammu sellist huvitavat väljakutset olnud. Kuidas nad elavad, mida söövad etc. Teiseks, kust üldse saadakse merisigu. Kõik oma loomad olen võtnud varjupaigast. Uurisin siis kas ka Tallinnas on pisiloomade varjupaiku või turvakodusid. Nope. Vähemalt mina ei leidnud ühtegi, kus oleks ka pisiloomi :( Nii kurb.

Seiklesin foorumites ja õppisin notsude hingeelu. Järgmine samm oli varustuse muretsemine. Tigu kohe kiiresti poetas suunurgast, et varustusest saab mu jõulukink. See aasta pääses teine valiku tegemisest eriti kergelt :D  Siis surfasin soovis, kuldses börsis ja osta.ee's. Päris palju oli pakkumisi, kus inimesed soovisidki lihtsalt oma looma koos varustusega uude koju ilma rahata ära anda. Mul oli peas aga järjekindel mõte, et mina tahan beebikest, kes koos minuga üles kasvaks.

Korraliku varustuse leidsin üsna kiiresti aga looma otsides leidsin oma tee hoopis Sassi tallu Järvamaal, kus põssad kasvavad vabalt ja rõõmsalt kambakesi mööda ruumi ringi notsutades. Öeldakse, et loom valib sinu. Olete kuulnud? Mina tahtsin sellist natuke pikakarvalisemat ja beezikat. Esimene notsu, kelle omaniku tütar puuris mütates kinni püüdis ja mulle sülle sutskas oli must. Noogutasin ja naeratasin ja jätkasime vaatamist.

Hajameelselt paitasin põssat oma süles ja otsisin pilguga mõnda heledamat kui järsku meie pilgud kohtusid. Süsimusta notsu valge tuka alt piilusid mind suured sõstrasilmad ja ma teadsin. See on minu notsu. Ma lõpuks ei andnudki oma pisikest enam käest ära :D läks otse juba heinaga varustatud transpordipuuri ja autosse. Nüüdseks on Kohuke juba üle kuu minu juures olnud. Ja iga päev pontšik aina kasvab ja muutub veel armsamaks.

Kuu on notsu jaoks olnud täis seikluseid, arstivisiite ja uusi sõpru, aga sellest juba järgmine kord.

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE