Best is Always Last

3/31/2016

Ma luban, et see jääb (vist!) viimaseks Türgi teemaliseks postituseks :D Ma lihtsalt ei saa sellest maast küllalt. Seega selle "viimase" postituse pühendan viimasele päevale. Bittersweet. Ma ei osanud arvata, et 10 päevaga võib inimestesse nii tugevalt kiinduda. Aga alustame algusest. Hommikusöök oli pühalikult pool tundi hiljem ja puha, ikkagi viimane hommikusöök. Ja siis hüppasime kahte minibussi ja minek. Kogu selle aja jooksul ajab mind liiklus ikka veel naerma. Väike minibuss kihutab auklikul külateel, rahvas sees rõkkab ja karjub laulda, laes põlevad värvilised ledid ja roolis on kaetud peaga babushka. Seda ei saa sõnadesse panna – once in a lifetime.

Ainult ühe korra kärvas bussike keset mäge ära, sest 9 inimese asemel oli vist 16 :D Paari muhu võrra rikkamalt jõudsime Crystal Terrace’ile. Kristall terass võib küll kõlada uhkelt, tegelikkuses oli tegu väikse klaasist rõduga, kust sai ümbritsevat vaadet imetleda. Mitte, et see sama vaade poleks igal pool mujal sama, aga mis sellest! Õõtsusime sellele terassikesel. Läbi sellest küll näha polnud, aga ilm oli kena ja vaade ilus ning pilte sain mõnuga klõpsutada.

Edasi jalutasime natuke niisama ringi ja siis sõitsime Türgi 4. kõige suuremat koobast vaatama. 25 kraadises kuumuses pole üldse tore jopega trippida. Ja veel end igatpidi päikese eest varjates, because Roaccutane! >.> Aga keel vestipeal me üles jõudsime. Ja no ma ei tea. Kui se on suuruselt 4. siis vist võib eeldada et Türgis on koobastega suht nihud lood :D 10 minutiga oli koobas läbitud - edasi-tagasi. Lahe oli ta sellegipoolest, stalaktiidid ja stalagmiidid, tilkuv vesi, ilusad minijärvekesed... Väike puhkepaus ja võtsime suuna keskusesse tagasi.

Kui mul midagi on projektile ette heita on see korraldus. Iga nurga peal oota ja info muutub iga 5 minuti tagant, keegi midagi ei tea. Aga kuna meie grupp oli asjalik, ja Türg grupp teadis ise ka, et see on jama ja püüdis meid võimalikult palju lõbustada siis tegelikult polnud häda mitte kui midagi. Peale kolme teona venivat tundi olid meil kõigil olemas bussipiletid järgmiseks päevaks (lahkumispäev #nuuks) ja ka lõunatatud.

Programm polnud aga veel mitte läbi. Ees ootas VEEL üks külastus vanale bazaarile. Läksime väikse ringiga, saime veel looduskauneid kohti ümbruses vaadata, ohjeldamatult pildistada ja lõpuks ka türgi kohvi juua! Etteruttavalt ütlen kohe, et pettusin sügavalt. Kräpp mis kräpp. Turult shoppasin veel 2kg Türgi maiustusi ja koju minek. Viimane õhtu oli antiklimaatiline, kõik olid vist natuke hajevil.


Ja varahommikul hakkasid grupid juba vaikselt minema tilkuma. Minu buss läks kell 7 hommikul, oh joy. Aga ees ootas kaks päeva imelises Istanbulis, seega excitement ja kurbus käisid pidevate lainetena. Ma veel mõtlen, kas ma kirjutan Istanbulist eraldi, seniks aga nautige imelist Safranbolu maastiku!

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE