Merhaba! Live from Karabük

3/05/2016

Siin ma olen, pärast nelja tundi lennukis istumist, kolme tundi ootamist ja viite tundi bussis naudin Karabüki sooja tuult ja rohelust. Ma olen nii õnnelik, et ma arvuti kaasa otsustasin võtta. Wifi on olemas, inimesed soojad ja meeldivad, hotell kena - elu on lill.

Enne pikka Türgi juttu peaks vist hoopis alustama lendamisest. Kõik teised Euroopa lennufirmad jäävad kaugele Turskish Airlines'i seljataha maha. Teenindus, suhtumine, isegi söök! Kõik oli nii meeldiv ja kiire. Pagasi kättesamine oli valutu, otsustasin isegi kohapeal lennujaamas raha vahetada. Võimalik, et natuke maksin üle, aga kordades soodsam kurss kui Tallinnas ikkagi.

Infopunktist saime juhised bussijaama minemiseks. Metroo oli hästi naljakas. Piletimasinast said punase plastikmündi, mille toppisid väravas masinase ja siis said sisse. Minu jaoks jäi kahtlaseks. Plaani peal oli näha kuidas erinevad peatustevahed on erineva hinnaga. Aga ühe jullaga saad ju lõputult sõita, sest isegi tsekki sa ei saa ju mis tõestaks kas sa panid neli jullat sisse või ühe. Oh well. Metroos olime põhimõtteliselt ainsad naised :D keegi aga ei tikkunud ligi ega proovinud vägisi suhelda. Kes vähegi inglise keelt oskas uuris ega me eksinud pole, hoiatati varaste eest ja muidugi kust me pärit oleme.

Bussijaam oli jälle omaette elamus. Metroo peatust koos söögikohtadega ümbritsesid 360 kraadi eri bussifirmade putkad. Seda on raske kirjeldada. Firmasid oli meeletult. Ja iga putka ees on mees kes täiest kõrist karjub näiteks ANKARANKARANKARAAAAA, nii kuskil paariminutiliste  intervallidega :D Häälepaelad on neil head. Bussi pidime 3  tundi ootama. Iseenesest pole see palju, aga keskööks olime lihtsalt nii väsinud. Veetsime aega kohalikus döneris kebabi süües ja tasuta wifis istudes.

Siis tuleb rääkida bussireisist. Kes on näinud Grand Hotel Budabesti filmi? Seal oli lobby boy. Well, bussis oli BUSBOY. Ilma naljata, noor kutt valge triiksärgi, vesti ja pimestavalt säravate kõpskingadega tuiskas pidevalt vahekäigus ringi. Kuskil poole kahe ajal olin päääris sügavas unes, ärkasin selle peale et noormees kärutas teelauaga ringi pakkus teed ja kooki. Kamoon. See oleks päeval nii normaalne aga öösel kõik selle pärast üles ajada... :D

Aga kella kuueks olime igal juhul hotellis. Maja on 200 aastat vana ja osa Unesco kultuuripärandist (nagu on tegelikult terve Safranbolu). Toad ja terve maja on suur ja üleni kaetud värviliste vaipadega. Üllatus oli muidugi suur kui ma vannitoa riidekapist avastasin. Aga why not, toimib. Ja see oli ainult kohale jõudmine. Suur hunnik infot, kogemusi, shokke ja pilte esimesest täispikast päevast jääb järgmisse postitusse.



You Might Also Like

2 comments

  1. Kuidas reisil päikse võtmisega on? Roaccutane ajal. Ja kas alkoholi tarbimisega oled täieliku karskluse peal või natuke ikka oled lubanud endale?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Alkoholi pole ma kuuri ajal tilkagi puutunud, õnneks on Türgis alkohol kallis ka :D Aegajalt isutab korralikult, aga nii raske see nüüd ka pole. Korralik puhastuskuur. Päiksega on keerulisem. Väldin nii palju kui võimalik - pikkade käistega õhukesed pluusid, sallid, müts, ja kindlasti kõrge SPFiga jumestuskreem. Ka kätele peaks päiksekaitset panema, aga selle ma unustasin kaasa võtta :/

      Kustuta

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE