Turkish Delights ja mošeed

3/09/2016


Majas on uskumatult halb wifi. Ainult nime poolest on olemas, tähendades siis seda et tegelikkuses pole kottigi. Frustreeriv. Igal juhul tänase postituse pühendan siis esimesele päevale ja ütlasi ka esimesele linnatripile. Beware, palju pilte!

Hommik algas väga varakult sellega, et järsku läbi une kuulsin nagu keegi karjuks just minu akna all miskit. Muusika ja naisehääl... Unise peaga mõtlesin, et no mis üritus siis nüüd nii hakkas. Targemad arvasid juba ära, et tegu oli ilmselgelt kutsungiga palvusele. Muidugi ma teadsin, et kuskil kaugel nii toimub, aga olla päriselt ise selle sees.... see oli uudne kogemus.

Peale väääga hilist hommikusööki aka lõunasööki otsustasime seitsmekesi ümbrust uurima minna. Ehk siis viis eestlast ja kaks türklast. Esialgne idee oli ainult natuke hotelli ümbruses väikses külas jalutada, aga lõpuks otsustasime hoopis Safranbolu keskusesse jalutada.


Minu esmamulje oli väga euroopalik. Selle peale mult muidugi küsiti, et mis ma siis ootasin? Tänavapildis on näha palju rohkem mehi kui naisi, aga enamus kannavad täiesti tavalisi riideid. On ka sallidega kaetuid päid, paari burkat olen ka näinud. Aga ei midagi shokeerivat. Ehitised ja autod, nagu ka piltidelt näha, on natukene vanemad. Kesktänavalt välja minnes võib leida täiesti poolmetsikuid kruusateid, kus inimesed rõõmsalt oma kanade ja koertega koos elavad. 


Hästi huvitavaks kogemuseks oli ka moshees käimine. Läksime sisse ja... ruum oli tühi. Ainult vaip oli maas, kus siis inimesed reas põlvitavad. Palvuse ajal seisab tark mees oma raamatuga ees ja teised põlvitavad.  Nagu näha inimesi polnud, me läksime sisse palvuste vahel. Poole tundi hiljem aga valjuhääldid käivitusid ja suur hulk rahvast liikus krabinal kohe moshede poole. Enne palvust on vajalik ka pesemine ehk puhastamine. Kolm korda tuleb pesta jalad, küünarnukkideni käed, nina ja suu. Alles siis on keha palvuseks puhas. Huvitav on ka see, et iga kord ei PEA mosheesse palvetama minema. Seda võib vabalt teha kodus või nagu mulle seletati, saab ka „järele“ palvetada.
Teiseks elamuseks võib pidada turul käimist. Bazaar oli küll väiksem, aga ometigi oli turule pühemdatud mitmed järjestikkused tänavad. Poodide vahel ringi jalutades hüppasid müügimehed küll igast uksest välja, aga kõik olid nii supertoredad. Tegime pilte, uurisime igasuguseid eksootilisi vürtse ja kohvimasinaid. Minu lemmikosaks oli kaheldamatult iga teise poe juures seisev kommikandikuga müüja, kes aktiivselt Turkish Delight’se maitsma kutsus. Paari tänavaga süda läikkis korralikult :D




Ilm oli jalutuskäiguks suurepärane, kuskil 15C kandis äkki. Seega Eestist tulels oli see lausa soe, isegi tuuleke tundus pehme - kevad. Järgmisel korral peab esimest Türgi klubielamust jagama, jääge ootele! 


You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE