Minu juuste lugu - kuidas pikkadest said lühikesed

4/08/2016

(Hoiatus: postitus sisaldab piinlikult palju selfie'sid). Soengud ja stiil on ikka kahtlased asjad. Sa kujutad ette et tahad midagi ja siis kui see on lõpuks käes - nääääh, let's go with something else. Kunagi ammu aastal 2011 kui ma veel juukseid värvisin siis  lasin ma endale tuka lõigata. Olin sellega väga rahul. Kandsin tukka pikalt ja vahelduva eduga nüsisin ise lühemaks kui silma kasvas :D aga no üks hetk muutub ju kõik igavaks. Siis võtsin eesmärgiks tukk välja kasvatada ja juukseid mitte enam värvida. Võite vaid ette kujutada kui kaua nii pikad juuksed välja kasvavad. Kuna olin nii pikka aega regulaarselt värvinud olid juuksed ka oma loomulikku tooni kaotama hakanud, väljakasvav juus oli hallikas :/

Aega läks mis läks, aga välja nad kasvasid ja oma ilusa pruuni tooni sain ka tagasi. Tukk kasvas välja ja juuksed olid täiesti ühetasased juuksed. Aasta oli siis 2013. Ja siis tuli välja et nii ei hoia juuksed üldse ilusti. Juuksenõelu kulus sadade kaupa, ning lahtiselt ikka naljalt kanda ei tahtnud. Nii jäidki valikusse erinevad krunnid ja punutised.

Hakkasin otsima uut ideed. Eelmine kord oli nii head, seega otsus oli pikkust kenasti lühemaks võtta ja how'bout tukk? :D Jälle. Juba see oli üsna vabastav tunne. Aga tuli välja, et tukk polnud ikkagist nagu päris see ja üsna pea hakkasin ka seda välja kasvatama. Selleks hetkeks polnud vist pea 4 aastat juba juukseid värvinud. Juuksed olid terved ja läiksid, aga midagi oli ikka puudu.

2015 kevadel sai vastu võetud otsus lõigata veelgi lühemaks ja proovida väga populaarset ombre-stiili. Jääb ära igasugune väljakasvu pidev värvimine, ja kui üle viskab saab ju lihtsalt otsad maha lõigata. Mõeldud tehtud. Elu. Parim. Otsus. Juuksed hoidsid nii hästi, ei jäänud kinni aga soenguid sai ikka tehtud.

Möödus aasta ja juuksed olid jälle üle rinna pikkusega. Vahelduva eduga olin natukene õlitanud, aga apparently tahab blondeeritud juus ikka olulisemalt rohkem tähelepanu kui minu üks kord nädalas õlitamine :D Seega pikemapoolsed, aga alt rotikad ja pulstunud. Hmm. Ja siis üksõhtu Pretty Little Liarsit vaadates jäi Aria uus seong silma. DUDE. Vot seda ma tahan. Kogusin veel väga mitu kuud julgust. Ja paar päeva tagasi tegin ära. Naks-naks.

Pärast takerdusin terve päev pea iga pea peegelduva pinna ette oma uut soengut ja võõrast nägu imetlema. Suutsin Ussikest vaid paar korda avalike selfiedega häbistada, success!

Avastasin, et see on täiesti hämmastav kui palju lisaliigutusi tänu pikkadele juukstele tegin. Hakkasin juuksuri juures mantlit selga panema. Automaatselt tõmbasin käega hiiglasliku ringi, et harjumuspäraselt juukseid mantli alt päästa. Kuna aga enam polnud midagi päästa, nägi see väga totaka vehkimisena välja, mis lisaks kõigele veel tasakaalust välja viis. Või näiteks õhtul kodus, hakkasin siis juukseid "harjama". Tavaliselt ikka rakendan natuke jõudu, seekord vihises hari siuhh läbi tutikese otse endale näkku. FML.

Kõik liigutused on nii võõrad. Mul pole isegi lapsena nii lühikesi juukseid olnud. Nagu järsku elaks kahe vasaku käega. Aga olen meeletult rahul ja pole otsust hetkekski kahetsenud. Ennast teades ma muidugi ei imestaks kui järgmiseks eesmärgiks saab olema need samad pikad juuksed tagasi kasvatada :D

Mis järgmiseks?

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE