Suhtedraamad

4/06/2016

Jah, ka mina ei pääse nendest. Kuigi ma olen suhete osas üks kõige ebadramaatilisemaid inimesi vist üldse. Mitte, et mul oleks ükskõik mida teine teeb, vaid ma lihtsalt ei leia endas vajadust ega jaksu vihastada väikeste asjade üle. Juhtub miskit ja ma tõmban juba kopsud täis, jaaaaa siis soss jälle välja. Ah mis seal ikka, läheb teinekord paremini. Me tülitseme Tiguga vist tõesti vaid paar korda aastas ja siis mingite suuremahulisemate asjade üle. (Seda ei tasu segamini ajada mitte-rääkimisega. Kui midagi on valesti ja ei sobi siis me mõlemad oleme targad ja teeme suu lahti. See vaikuses piinlemine ja hädaldamine pole üldse minu stiil.)

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin on see kuidas ma mõnikord need draamad üksinda läbi elan :D Olen seda nüüdseks juba mitu korda enda juures tähele pannud. Aga kindlasti on neid olukordi olnud sada korda rohkem. Näiteks paar päeva tagasi oli olukord, kus ma hulllllult põnevast asjast tahtsin rääkida, helistan ja Tigu ütleb, et ou ma pean sulle 5 minuti pärast tagasi helistama, ma just räägin sõbraga vms. Normaalne, onju? Mu aju saab aru, ja ma ei vihasta teise peale. Ma ütlen okei, davai, ootan.

JAAAA siis sisimas hakkan sekundeid lugema ja mõtlema, aiiii kui ta nüüd unustab, oii siis ma ütlen nii ja nii ja nii. Silme ees tõmbub juba punaseks turtsun ja puhisen omaette, vaatan kella 8 minutit möödas juba!!! Mismõttes selline ignoreerimine. I KNEW IT! Mis värk on. Kellega nii põnev rääkida on? Ah? Ah? Ahh? Ja siis 10 mini hiljem helistab teine tublisti tagasi ja kuulab pool tundi mu "uskumatut" seiklust Rimis. Ma isegi ei mäleta enam et ma vihane olin :D

Ülimalt deep ja filosoofiline, aga hakkasin sellele täna mõtlema, et ühesõnaga, äkki see ongi minu viis enda pingeid maandad? See, et ma ta kallal võtma ei hakka, ei tähenda ju et ma aegajalt ei tunneks irratsionaalset soovi tänitada, võimatut nõuda ja kogu aeg number üks olla. On minuga ikka raske eksole. Vähemalt on mul oskus üksi need sõjad läbi pidada :D Seda "üksinda sõja pidamist", nagu Tigu seda kutsub, juhtub olulisemalt tihemini kui ta iial aimata oskab ja kunagi teada saab. Seega ilmselgelt tuleb hoopis siia oma netipäevikusse hädaldama ja mõttekaaslaseid otsima tulla.
Sorry not sorry.

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE