Ebalev EBA

6/11/2016

Wahh, blogiauhindade jagamine on juba siin ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati enda blogilehe avasin (tuleb välja et täpselt kuu aega tagasi!!!) Kuidas mõnikord juhtub, et lihtsalt ei ole isu kirjutada. Teemasid on uppumiseni palju, aga no ei saa kirja pandud :/

See aga ei tähenda, et ma poleks teiste postitustel silma peal hoidnud. Tundub, et mida lähemale suur-üritus jõuab seda kõrgemale tõusevad ka pinged. Olen vist kõik emotsioonid pisarateni naerust kuni juuksed püsti vihastamisest neid postitusi lugedes kätte saanud. Ikka igal ühel on oma kaks senti lisada, mida selga panna ja mida mitte, kuidas ikka tulla ja kas tulla ja mida ja kuidas ja millal ja gaaah. Ma kindlasti lähen ja piilun ka kuidas see siis välja näeb ning Eesti Blogiauhindade jagamine on väga tänuväärne üritus igasuguse blogi pidajale ja lugejale. Aga maaaan, the drama...  Aga see vast ongi pisitegijate eelis, saan rahulikult kraaksuda ja keegi ei pane tähele :D

6 tundi kauaoodatud ürituseni, kõik on juba juuksuritoolis ja meikari käe all, ja siis olen mina. Teen kapi lahti, noooh mis siis täna läheb. Korraks tõmbas nagu kõhust jahedaks. Aga mis seal ikka. Ega keegi mind vaatama ei tule. Kuniks just eepilist dresscodei feili ei tule siis peaks südame rahuga saama ringi uudistada. Ootan põnevusega.

Korraks veel rääkides siiski blogist ja blogimisest. Arvestades, et minust poole kuu aega kippu ega kõppu olnud siis kujutage ette kuidas mu silmad peast välja kukkusid kui statistikanumbreid nägin! Kes te olete kallid inimesed, kes te Momoaari lehel päevast päeva karjade kaupa käite..? :D Tähendab muidugi see on imeline, aga natuke shokeeriv ka.

Virtuaalsed kallid kõikidele ägedatele inimestele. Lahedad olete.

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE