12/07/2016

Ah, see surnust tagasi tulemine on alati nii...vaevaline? Kohe kui oma vanast ja mugavast postitamise rutiinist välja valgun, tekib tunne et aahh, ma homme postitan, täna ei hakka. Ja siis on kuu aega möödas. Ja eriti huvitavaks teeb asja see, et võibki juhtuda, et ma üldse ei ava kuu aega oma blogi lehte, aga ometigi trummeldab igapäevaselt ajusopis vaikselt kirjutamise mõte.

Siit tuleb järgmine tõdemus. Võimalik et ma ei kirjuta vahepeal kuu aega. Või kaks. Või pool aastat. Aga ma ei kavatsegi Momoaari hingusele saata. Tegemist on millegi niivõrd kalli ja omaga. Miks ma siis kalli eest paremini ei hoolitse?

Katse-eksituse meetodil olen avastaud, et kui mul endal eraelus on, tormilised hetked if I may :D, siis on mul võimatu trükimusta väärilist teksti luua. Kirjutanud olen ma pea et raamatu, aga tõesti, isegi ise ei julge uuesti lugeda.

Rääkimata sellest, et mul läks arvuti katki. Teab äkki keegi kust saaks soodsalt kasutatud arvutit osta? Hilfeeee :'( Elu lihtsalt ei ole sama kui pärast pikka tööpäeva polegi kodus voodis neljakandilist sõpra ootamas. Telefoniga saab palju teha, ja YouTube on suur sõber. Aga ei saa ma sarjadeta. Õnneks sain nüüd ajutiselt ühe juustukese kasutamiseks, aga vajan ASAP uut parimat sõpra!

Mina lähen nüüd aga kööki kolmandat korda õhtust sööma. Tegin koorest kanakastet kohvi ja viskiga. Iiimeeeliiiineeee. Talveks tuleb ju ometigi vastav kaitsekiht selga kasvatada? :D


You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE