Cefalu ja mägironimine

12/10/2016

Ja kuna blogis ikka räägitakse alati lahedatest ja coolidest asjadest, siis ei saa üle ega ümber minitripist Cefalùsse. Enne minekut kuulsin, et pidavat nagu natuke turistikas olema ja paar korda nagu mainiti, et ehk peaks ikka mõnda teist kohta proovima. Ma pole kunagi nii õnnelik olnud, et ma soovitusi kuulda ei võtnud. Sõit sinna oli umbes tunnike rongis. So worth it.

Koht ise on pisikene - tüüpiline Itaalia väikelinn. Esimese asjana jaamast väljudes näed Cefalù kaljut, suvisel ajal linnaväljaku leidmiseks piisas lihtsalt vooluga kaasa minemisest. Linnapilt on värviline, iga nurga peal on väike kiosk, kust üürgab oma muusika ja  sulle lubatakse valjuhäälset maailma parima kvaliteediga magneteid näidata. Linnakese keskkplats on veel väiksem - katedraal väärib kindlasti külastamist. Aga tõeliseks tõmbenumbriks on siiski La Rocca.

La Rocca di Cefalù
"Mis see siis ära pole?" mõtlesin naiivselt ja võtsime teekonna ette. Esimest korda nägin, et actually peab maksma, et ise üles ronida! Kui debiilne. Okei, maksime siis oma 4€ ja hakkasime pihta. Tee tundus täitsa kena. 10 minutit hiljem kui surm juba silme ees oli, hakkas tee muutuma. 30 minutit hiljem olime balleriinades olematut tolmuradapidi neljakäpukil mäkke ronimas. Kõlab naljakalt? See polnud väga naljakas. Ah ja kas ma mainisin, et varjus oli 35C?

Glamuuritar in her natural habitat
Tippu ronimiseks kulus meil umbestäpselt 50 minutit. Põrgukuumuses tundus see 5 päevana. Ma ei tea miks ma naiivselt terve tee lootsin, et küll üleval on vähemalt väike putkakene kust saab vett osta. Tutkit. Polnud seal peale kajakate ja hunnikutes kitsepabulate miskit. Aga muidugi vaade. See vaade.


Kas allaminek oli kergem? EI! Nõrkenud lihased nutsid eriti valjult, ja järsust lahtise liiva ja mullaga aetud mäest laskumine oli üks õudsemaid momente terve reisi jooksul. Aaga alla me jõudsime. Poolsurnult vajusime esimese ettejuhtuva väikse resto väliterassile. Selleks ajaks olin just vaevu-vaevu itaalia keelt suhtlustasandile saamas. Uhkelt siis kutsusin teenindaja, ja tellisin kannu jääteed. Ja sain kannu auravat Liptonit. Tellisin suure ähmiga tee caldo (nagu inglise keelest tulenevalt võiks võtta kui külma teed. Ei. Milleks. See on kuum). Ma ei kujuta ette kui palju teenindajad mu üle naerda võisid.

Aga sellest hoolimata, sõime ja taastusime ning pärast lõunat seadsime sammud randa. Ja OMG missugusesse randa veel.


Peale rannamõnude nautimist roomasime tagasi rongijaama ja vuhisesime kodupoole. Nagu hiljem selgus ei jäänud see üldse mitte mu viimaseks külastuseks Cefalùs, ometigi kõige meeldejäävamaks. Teistest kordadest aga edaspidi!
Ciaoooo~

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE