Draamateater - Hõimud (13/30)

1/13/2017

Ma olen natuke tagasi tõmmanud ennast sellest 30 päeva väljakutsest, aga need teemad tunduvad nii korduvad. No mis teeb mind õnnelikuks, mis mulle meeldib, mis teevad mu elu suurepäraseks... see on TEHTUD ja mitu korda tehtud TEHTUD, kaua võib.

Või eilne teema. Oma päevast ma kirjutaks siis kui midagi toredat juhtuks, aga hullult mõttetu postitus tuleks sisuga, "täna ärkasin üles ja läksin tööle. Siis ma olin tööl. Õhtul ma tulin töölt koju." Ainuke teema mis mulle meeldis oli see "mis siis kui...". Ma kirjutasin korraliku essee teemal "Mis siis kui lääne-ühiskonnas muutuks domineerivaks budistlik mõtteviis" aga seda peab veel putitama. Ma ei taha kiiruga mingit jama kokku lahmata, seega coming soon.

Mis aga mu elu täiesti suurepäraseks muudab on teater. Detsembri lõpus käisin Draamateatris Priit Pedajase lavastust Hõimud vaatamas ja vot see oli suurepärane. Lavastus rääkis minu jaoks hoopis võõrast maailmast - elust kurdina.

Peategelast, Billyt, üht "tavalisse" perre kurdina sündinud poega kehastas Pääru Oja, kes oli etenduse jaoks ära õppinud viipekeele ja kurtide rääkimismaneeri. Ta oli Billy ja selles hetkes jäägitult. Seda emotsiooni ja kahe erineva kogukonna vahel olekut kiirgas lavalt lainetena.

Kas oleks õige elada terve elu "teistsugusena", mitte-kuuljana kuuljate maailmas või jätta kõik hoopis selja taha ja astuda üksi kurtide maailmasse. Kohas kus mitte-kuulmine ja viipamine on "normaalne". Kas kohelda kurti inimest kui puudega või hoopis sellest mitte välja teha ja massiga samasse patta lükata? Billy lugu pani vaatajaid "tavalisuse" mõiste üle mõtisklema. Mitte-miski pole nii must-valge kui tundub.

Lavastus oli  vaatamata tõsistele teemadele suurepärases tasakaalus, korralikult sai naerda, mõtelda ja kurvastada. Kuulumise-tunne, armastus ja soov olla mõistetud, iga inimese inimlikud vajadused, olid välja mängitud ja läbi põimitud argielu huumori ja kõigile tutavate situatsioonidega. Publikule abiks jooksid viipekeeles peetud vestluste ja ütlemata mõtete tõlkeks seinapeal subtiitrid.

Teatri-saalist sain kaasa suure suure laengu emotsioone ja uut energiat ning leian end praegugi, kuu aega hiljem, sellele mõtlemas. Tänan näitlejaid suurepärase töö eest ja soovitan soojalt!

Foto Draamateatri kodulehelt, SIIT
Miks Billy midagi ei ütle?

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE