Tagasi paberil - Reet Made "Peidust välja"

5/06/2017

Ma olen alati suur lugeja olnud. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Aga alati. Ning nüüdseks olen juba aastaid olnud truu oma Nooki Glowlight lugerile. Once you go e-reader, you never go back. Hiljuti aga endalegi üllatuseks avastasin end aina tihedamini paberraamatu järele haaramast. Ning jah, seda on tüütum kaasas vedada, eriti kui mitut erinevat teost korraga lugeda. Ning tunne pole ei parem ega halvem. Lihtsalt teistsugune. Väga posh on kohvikus paberist raamat lauale lüüa mitte luger.

Aga siin on mu hetkeline TBR hunnik. Hooopis teistsugune valik kui muidu. Olen juba poolepeal ja naudin täielikult. Hiljuti avanes võimalus näpud taha lükata Reet Made tutikale noortekale "Peidust välja" ja jagan mõtteid ka Teiega.

Verivärske noorteromaan keskendub seekord 13 aastasele Pia-Maretile. Tüdrukul on pealtäha igati täiuslik elu - maailma parim isa, hea sõbranna Meelika ja ka koolis läheb hästi. Kuid Maretil pole kunagi olnud ema ning vaatamata kõigile ponnistustele, vaikivad isa, vanaema ja memm nii olulisest teemast kangekaelselt. Kui Maret järsku ühel päeval imeilusa käevõru ei mujalt kui otse prügikonteinerist leiab, järgneb sellele imelikule sündmusele veidramast veidramate juhtumite jada.

Äsja ilmunud noorteromaani lugema hakates ei olnud mul mingeid selgeid ootuseid, kui põnev üks igapäevane Tallinna teismelise elu ikka olla saab? Esimesed peatükid kirjeldasid viksi ja viisakat tüdrukutirtsu, kes ikka enne mõtleb teistele ja alles siis endale. Kuid järsku, paarkümmend lehekülge hiljem, läks elu keema. Uued ja võõrad olukorrad sunnivad Maretit sügavamale enda sisse piiluma kui kunagi varem ja nii tõstabki pead salapärane alter-ego. Müstiline seos “teise” mina ja käevõru vahel pani osalt raamatukaasi suurest pingest tugevamini pihku pigistama, teisalt tekitas kerget muret tüdruku vaimse seisundi osas. Kujuteldavad sõbrad on ju meil kõigil olnud, aga arusaadavalt tekitas see kergelt skisofreeniline endast mitmes vormis rääkimine parimas sõbrannas muretunde. Nii aga otsustas kirjanik illustreerida endas vohavaid vastastike emotsioone ja enda tundma õppimist.

Mis aga teeb ühe noorteromaani ihaldusväärseks ja lõputult põnevaks? On selleks fantastilised olendid ja üliinimlikud tegelased? Või äkki hoopis särtsakalt kujutatud tegelased ja mahlakad dialoogid. Reet Made on osavalt noorte igapäeva-vestlustesse põiminud metafoorid ja kõnekäänud, mida enam eriti tihti ei kuule ning mis noorema lugeja ehk hoopis kulmu kergitama panevad. Ometigi teeb see kõik lugemiselamuse palju värvikamaks. Kaugeks jäänud väljendid, nagu päeva ära solgutama, kedagi pahviks lööma või hoopis saapaid vuntsi laskma ei jää kohmakaks ega pane vanaemale mõtlema, pigem vastupidi. Kombinatsioon uuest ja vanemast kõlab arukalt ja kaasaegselt.

Heaks näiteks on järgnev lõik, kus dialoog on loomulik ja sundimatu samas on keel rikkalik ja omapärane .

“... siis ära neil jalus tolkne,” jagas Maret sõbrannale õpetussõnu.
“Tere talv! Ma lähen sinna ju Tuleviga koos, kuhu ma sinu meelest järsku kaduda saan. Aurustun või?”
“Leia midagi! Lähed vetsu või… Ega sa eilne ei ole, vaata, mõtle, vastavalt olukorrale!” lk 231

Muidugi ootan ma noorteromaanis eelkõige tormilisi suhteid ja palju segadust ülemisel korrusel, nagu ilmekalt nimetas ka isa Sven. Üllataval kombel jäi natuke torkima hoopis täiskasvanute käitumine. Sisu liialt paljastamata ütlen vaid, et kohati olid noored poole arukamad. Iga lugu tahab õnnelikku lõppu, minu jaoks läks see aga jälle liiga roosamannaks. Narratiivi on tihedalt sisse põimitud ema teema. Maretil nimelt ei ole ema, aga nagu iga teine laps, unistab ka tema ema pehmest paist. Selle painava augu tekitatud hingevalu ja soovimatuse tunne on rusuvad ning Reet Made on mõtetega näinud otse Mareti haavunud hinge sisse.

“Peidust välja” ei ole kindlasti mõeldud lugemiseks vaid noortele. Täiskasvanuna leidsin just äratundmisrõõmu lugedes tüdrukute omavahelistest kraaklemisest, kus tunded ja mõtted, mida kunagi varem tuntud pole lõhuvad vana ja tuttava rutiini. Pead tõstab iseseisvus ja soov maailma trotsida, mis kõik tuleb mõnusalt dialoogis esile. Need seletamatud tundepuhangud, terased ütlemised ja pisarad. Noore südame mured panid mind küll kohati muigama, samas aga tundusid väga tuttavad.

Lisaks mõnusale sisule oli minu silmis suureks plusspunktiks teose pilkupüüdev kaas. Paratamatult kipub käsi raamatupoes ikka ilusama kujundusega teose poole, olgu see sisu milline tahes. Kunstnik on teinud hea tööd, jäädvustades korraga nii noorte teismeliste lapselikku poolt kui ka tärkavat neiulikkust ja salapära. Pehmekaaneline formaat on šikk ja mugavaks nädalavahetuse lugemiseks kõigile.

Vot. Toodles!
 

You Might Also Like

0 comments

Mugavaks lugemiseks ära unusta Momoaari FB laikida

TELLI MEILILE